Tugiteenused

Psühholoog
Psühholoog tegeleb õpilaste individuaalse nõustamisega õpiraskuste, suhete, sõltuvuse või mõne muu mure korral. Õpilase toetamiseks teeb psühholoog koostööd lapsevanemate, õpetajate, kooli juhtkonna ja teiste erialaspetsialistidega.
Koolipsühholoogi vastuvõtt toimub Pärnu mnt 11 maja V korrusel (kab 52). Vastuvõtuaja kokkuleppimiseks võtke ühendust e-posti teel. Kontakt

Logopeed
Logopeed tegeleb õpilaste kõne- ja keeleprobleemide väljaselgitamise, kõneravi planeerimise ja läbiviimisega. Et paremini toetada kõneprobleemidega lapsi, teeb logopeed koostööd õpetajate, kooli juhtkonna, lapsevanemate ja teiste erialaspetsialistidega.
Logopeedi vastuvõtt toimub Pärnu mnt 11 majas. Kontakt

Koolitervishoid

Kooliõpilaste edusammud haridusteel on tihedalt seotud nende tervisliku seisundiga. Koolitervishoid on tervist edendav ja haigusi ennetav tegevus. Kooliõe töö eesmärgiks on ennetada õpilaste terviseprobleeme, edendada sihipäraselt õpilaste tervist ning aidata õpilasi tekkinud terviseprobleemide korral.

Raskete nakkushaiguste ennetamiseks teostatakse lastele koolis kaitsesüstimisi vastavalt sotsiaalministri määrusele nr 34, 21. märts 2007. Vanemaid teavitatakse vajalikest vaktsineerimistest infolehega, mis tuleb tagastada allkirjastatult.

Vastavalt sotsiaalministri määrusele nr 54, 01.09.2010.a. ja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 43 lõike 1. alusel teostab 1., 3., 7. ja 11. klassi õpilasele ennetava tervisekontrolli kooliõde. 2., 5. ja 9. klassis peab toimuma ennetav tervisekontroll oma perearsti juures õppeaasta jooksul. Hambaarstil hambahaigusi ennetav kontroll on vajalik 1., 3., 5., 7. ja 9. klassis.

Lisainfot lapsevanemale:

Palve lapsevanematele – palun ärge saatke haiget last kooli!

Õpilasi teenindab SA Tallinna Koolitervishoid. Kabinet on õpilastele avatud tööpäevadel kell 8.00-16.00 III korrusel ruumis 306. Kontakt

Abiks lapsevanematele

Eneseabivõtted. Kuidas sa saad ennast aidata!

Tee seda, mida sa saad teha,
Sellega, mis sul on,
Seal, kus sa oled.
Theodore Roosevelt

Kui sulle tundub, et juhtunuga seonduvad asjaolud (sealhulgas inimeste küsimused ja kommentaarid) või varasemad, kuid nüüd meelde tulnud üleelamised segavad sul
keskendumast igapäevaelu toimingutele, või sa käid juhtunut ikka ja jälle oma peas läbi ning ei saa rahu, või kui su tulevik teeb sulle suurt muret, või kui sa tunned end rahutuna ja ärevana või teeb midagi muud sulle muret, siis…….ära jäta end üksi.

Abi on saadaval, see tuleb üles leida. Seniks võib olla kasulik proovida mõnda järgnevat eneseabivõtet, mis aitavad juhtunu mõju leevendada ja oma seisundit stabiiliseerida.

Sest – traumaatilise juhtumi järgne stress ei pruugi lihtsalt aja möödudes kaduda, vaid võib jääda inimese ajju muutumatul kombel püsima, vallandades tugevad reaktsioonid kui miski seda meelde tuletab.

Jõustavad küsimused
Aitavad keskenduda oma ressurssidele ja vähendavad abitust. Küsi endalt:

  • Mida oled teinud varem, kui on olnud rasked ajad, mis on sind aidanud toime tulla?
  • Kas on midagi, millest sa arvad, et see paneks sind end paremini tundma?

Emotsioonide vaoshoidmine
Kujutluse kasutamine

  • Kujuta ette, et jõgi voolab, viib kaasa lehed. Vool viib koos lehtedega ära ka sinu pealetükkivad mõtted, need lähevad vooluga kaasa.
  • Konteinerisse saab panna stressi, emotsioone, probleeme ja neid ka välja võtta. See aitab vähendada inimese igapäevaelu häiritust. „Kujutle üht konteinerit, mis on
    piisavalt suur, et sinna mahuks ära iga häiriv asi, kuid ära keskendu ühelegi häirivale asjale või kujutlusele. Konteineril on kaas, seda saab lukustada. Võid panna sildi (“mitte praegu – hiljem”). Sa saad kaant avada ja sulgeda, kui tahad midagi välja võtta ja sisse panna, vähehaaval korraga. Ava ainult siis, kui see on sulle abiks juhtunuga tegelemisel.

Positiivsed mälestused
Keskendu positiivsetele mälestustele oma elust, kus tundsid end hästi, turvaliselt, kus sul oli kontroll olukorra üle vm. Kui selline mälestus on leitud, too see oma mõtteisse koos emotsiooni ja kehaaistingutega. Luba endale kogeda selles mälestuses viibimist.

Positiivne sisendus
Kasuta positiivseid sisendusi/sõnu, näiteks “kui hingan aegalsemalt, märkan kuidas hakkan rahunema”; „ kui vasak käsi tõmbub üha rohkem rusikasse, ülejäänud keha lõdvestub”.

Lõõgastu kujutluse abil

  • Sea end mugavasse asendisse. Kõigepealt otsusta, kui kauaks soovid lõõgastuda (näiteks 3-5 min). Keskendu hetkeks hingamisele.
  • Jälgi, kuidas lihased (kaelalihased, õlapiirkond, kõhu-ja seljalihased) lõõgastuvad. Jätka ühtlast hingamist.
  • Nüüd kujutle end meelepärasesse kohta, kus sul on rahulik ja turvaline olla.
  • Vaatle värve ja vorme enda ümber. Keskendu ka häältele, mida enda ümber kuuled ja lõhnadele, mida tajud.
  • Koge, kuidas sind valdab kindlustunne ja rahu. Võid seda head tunnet suurendada.
  • Luba sel kujutlusel nii kaua mõjuda, kui seda olid algselt soovinud.

Rahustav hingamine

  • Hinga läbi nina – pikad, aeglased, ühtlased, vaiksed hingetõmbed.
  • Püüa hingata diafragmaga. Sisse hingates diafragma tõuseb, välja hingates vajub. Lõdvesta rinnakorv. See ei tõuse ega lange palju. Võid panna ühe käe diafragmale ja
    teise rinnale. Nii saad jälgida, missuguse kohaga sa hingad. Hingates nii sisse kui välja, loe neljani.
  • Tähtis on, et väljahingamine kestaks vähemalt niisama kaua kui sissehingamine. Kui keskendusid väljahingamisele, on kergem sissehingamist pikendada.
  • Harjuta iga päev 5-10 minutit.
  • Lõdvestav hingamine: sisse hingates mõtle „rahu“, välja hingates „lõdvestu“.

Säilita külm pea

  • Leevenda pinget silmades. Kasuta, kui tunned, et pea on uimane või oled üldse pingul
    • Kata silmad mõneks minutiks peopesadega nii, et saad silmi lahti hoida, kuid valgus läbi ei paista.
  • Istudes hinga sisse ja tõsta õlad kõrvade juurde.
  • Hõõru reipalt kogu pead, patsuta see sõrmeotstega läbi. Sikuta end kergelt juustest, lase käed vabaks.

Pealetükkivate negatiivsete mõtete ohjamine

  • Kirjuta mõtted üksikasjalikult üles.
  • Pane mõtted uude järjestusse, loe neid tagant ettepoole.
  • Mõtle: näiteks ma tulen toime, ma pole üksi, see on ainult mõte, see läheb mööda.

Mõtete peatamine – sobib samuti pealetükkivate häirivate mõtete ohjamiseks

  • Leia pealetükkiv mõte ja ütle või mõtle “stopp”.
  • Valmista ette toetav asendusmõte või –kujund.
  • Korda endamisi toetavat mõtet, näiteks “ma suudan kontrollida oma mõtteid”.
  • Harjuta seda 15 minutit päevas.
  • Kasuta iga kord kui tekivad soovimatud mõtted.
  • Kombineeri toetavaid mõtteid pealetükkivate mõtete meenutamisega.

Mõtetega tegelemine

  • Hoidu mõtete mahasurumisest, kui see nõuab palju energiat – vali endale aeg nende mõtetega tegelemiseks
  • Hoidu vältimiskäitumisest, mis takistab sul õppimast, et kõige halvem on möödas.
  • Pidev aktiivsus takistab juhtunu läbitöötamist, mis on juhtunuga toimetulekuks oluline.

Koostas: Maire Riis
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm

Vältimisest ja rääkimisest

Vältimine võib tuua lühiajalist kergendust, kuid pikaajaliselt hoiab probleemi alles. Vältimine tähendab, et hirm taandub mõneks ajaks. See aga tähendab ka kartmist
tulevikus. Vältimine kärbib tegevusi ja eesmärgiks on need tegevused tagasi võita. Earl Grollman, kes on laste leina uurinud, on öelnud, et aeg võib anda küll murele
leevendust, aga tähtsam on, mis sa selle ajaga peale hakkad:

Aeg iseenesest ei leevenenda valu. Aeg on neutraalne. See on hoopis sinu enda tahe, julgus tegeleda oma valuga – aktsepteerida seda, väljendada oma mõtteid ja tundeid, saada aru muutustest oma meeleolus ja käitumises ja seejärel hakata oma elu ringi korraldama. Sul läheb kergemaks, kui sa lubad endale tundeid. Aeg ei ravi täielikult su murtud südant, ta ainult õpetab sind sellega elama.

Paranemine tähendab tunda praegu valu selleks, et tunda vähem valu tulevikus.

Sa ei saa paraneda, kui sa ei tunne midagi.Valu näitab, et sinu hinges on nähtamatu haav. Sa ei aita ennast, kui sa jooksed oma emotsioonide eest ära ja teeskled nagu poleks midagi juhtunud. Luba endal tunda valu, aktsepteeri seda. Proovi mitte öelda: ma ei peaks nii tundma. Sinu tunded on loomulikud, kuigi hirmutavad ja valulised. Hoidu nendest, kes julgustavad sul oma tundeid peitma öeldes „ole tugev”. See on vale – ole sina ise! Austa oma tundeid. Luba endal leinata seda, mis oli ja seda, mis oleks võinud olla.

Me tavatseme hinnata inimesi, kes oma koormaid vaikides kannavad, selle asemel, et julgustada neid oma kaotusvalu väljendama. Väljendamata tunded, nagu näiteks
varjatud viha, tekitavad probleeme hiljem.

Miks on rääkimine nii raske?

Õpetaja/täiskasvanu väldib rääkimist, sest ei tea, mida ja kuidas öelda, ei oska lapsele läheneda; kardab lapsi endast välja viia; kardab öelda või teha valesid asju; arvab, et parim viis on mitte välja teha;, varasemad üleelamised on valusalt meelde tulnud ja muutnud haavatavamaks, kardab iseenda valu …

Lapsed ei taha rääkida, sest see on liiga valus, liiga hirmutav; neil pole sõnu; tunded on vasturääkivad; tunnevad süüd ja segadust, kardavad, et neid ei võeta kuulda, ei mõisteta; kardavad kontrolli kaotada; vajavad aega, et usaldama hakata; kaitsevad täiskasvanut; on keegi, kellele rääkida …

Miks võiks rääkimisest kasu olla?

Tunded, mida enda sees hoiad, võivad olla moondunud ja tunduda sulle isegi halvemad, kui nad tegelikult on. Mõtted, mis tunduvad nii kohutavad, kui nad su peas ringi keerlevad, võivad tunduda teistsugused kui sa neist räägid.
Elu ei pruugigi nii lootusetu olla.
Kui sa räägid teistega ja teised sinuga, siis õpid sa endast paremini aru saama.

Kas ma pean rääkima kellegagi?

Küllap sa arvad, et pole mingit vahet oma mõtete mõtlemisel ja nende väljaütlemisel. Kuid seal on VAHE! Tume mõte peas võtab palju ruumi – see surub
teised mõtted peast välja. Kui inimene ütleb oma mõtte välja, siis jääb see väiksemaks ja see ei avalda enam nii suurt mõju. Sa võid olla üllatunud, kui kuuled
end ütlemas: Jah, see on tõesti nii. Ma kuulen seda, kui ma selle välja ütlen.“
Hea asi selle juures, et keegi meid kuulab on see, et see aitab meil oma mõtetes korda luua ja annab võimaluse uutele mõtetele.

Rääkimine pole ainus viis

Rääkimine ei sobi kõigile ja mitte igas olukorras. On ka teisi viise enda väljendamiseks. Kuid võib siiski olla hea end mingil moel väljendada: kirjuta paberile
või arvutisse kõik oma mõtted või räägi diktofonile. Nii püüad nad kinni ja võid neid lugeda või kuulata kui tahtmine tuleb. Kui sa kolid oma mõtetega peast paberile, võib see aidata sul neid sorteerida, korrastada, ümber paigutada, uurida. Kõik ikka selleks, et saada mingigi kord sellesse segadusse, kaosesse, mis su peas valitseb. Ja nii on kohe lihtsam mõelda muudele asjadele.

KIRJUTAMISMEETOD – sobib emotsionaalse juhtunu käsitlemiseks. Autor: James Pennebaker
Juhtunu käsitlemisega sisemine kogemus muutub, viiakse olevikust minevikku.

  • Kirjuta iga päev kolme kuni viie päeva vältel.
  • Kirjuta iga päev 15 – 30 minutit järjest, segamatus ümbruses.
  • Kirjuta üles oma mõtted ja sügavaimad tunded seoses juhtunuga.
  • Kirjutatu võib seostada mineviku, oleviku või tulevikuga, suhetega, sellega, kes sa
    kunagi olid, oma praeguste ja tulevaste soovidega.
  • Kombineeri tugevaid mõtteid pealetükkivate mõtete meenutamisega.

Aga kui mul pole kedagi kellega rääkida?

Alati leiab kellegi.

Täiendav lugemine:

Riis, M. (2011). Räägime lapsega leinast. TAI. Vaimse tervise probleemide märkamine ja ennetamine koolis. Lk 43-58.

Koostas: Maire Riis
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm

Eneseabivõtted. Juhised lapsevanemale

Hirmutav/traumaatiline kogemus on reaalse või kujutletava ohu (ähvarduse) kogemine, millega kaasneb ülitugev hirm ja äärmine abitusetunne/õnnetusjuhtumis osalemine ja selle pealtnägemine, vägivald –nii füüsiline kui emotsionaalne, lähedase inimese või lemmiklooma surm, tulekahju, uppumisoht, hülgamine jms. Samuti võivad ülitugevat mõju avaldada kehalised vigastused sh. kukkumised, tõsine haigus, meditsiinilised protseduurid, haiglaravi jne.

Pange tähele muutusi lapse käitumises ja seisundis, eriti vahetult peale juhtunut.

Traumaatilise sündmuse järgselt võib lapsel tekkida:

  • soov juhtunust pidevalt rääkida, küsida küsimusi;
  • hirmutavad unenäod, raskused uinumisel, rahutu uni (nt. rabelemine unes);
  • ebamäärased hirmud, hirm tundmatu ees, hirm elumuutuste ees;
  • hirm juhtunuga seotud asjade, nähtuste suhtes (näit. bussisõiduhirm peale avariid);
  • juhtunuga seotud asjade, kohtade, juttude jms. vältimine;
  • endassesulgumine, apaatsus, huvi kaotus;
  • ülim kartlikkus, häbelikkus;
  • ülierutuvus, püsimatus, rahutus;
  • ärrituvus, jonnimine, vihapursked;
  • muutused söömisharjumustes;
  • erinevad valud (kõhu-, peavalu või ebamäärase lokalisatsiooniga valu).

Reaktsioonide olemus ja kulg sõltuvad arengutasemest, vanusest, varasematest üleelamistest ja üldise turvalisuse astmest.

Teismeline
Teismelised on rohkem endassetõmbunud ja ettevaatlikud oma leinareakstioonide väljendamisel. Sageli ei näita nad oma tundeid välja, vaid elavad seda iseendas läbi. Samas võib leina märgata käitumise muutuses ja toimetulekus koolitööga.

Teismeline võib surma kas väga karta või sellesse üleolevalt suhtuda. Poisid võivad käituda ülimacholikult ja keelduda igasuguste tunnete näitamisest, tüdrukud saavad rohkem sõbrannadelt tuge.

Kuidas vanem saab oma last aidata?
Kool ja õpetaja aitavad last koolipäeval. Oluline on, et seda toetust jätkuks ka kodus. Lapse turvatunde taastamiseks ja tõhusamaks kriisi ning kaotusega toimetulekuks on tähtis kodu ja kooli koostöö.

Alljärgnevalt on toodud olulisemad käitumisjuhised, mida kool ja õpetaja võivad vanematele jagada.

  • Püüdke last eemale hoida ja kaitsta infoallikate eest, mis traumat meenutavad. Uudiseid raadiost ja TV-st on soovitav jälgida koos lapsega ning kuuldu-nähtu üle hiljem arutledes ja vajadusel juhtunut selgitades. Vältida laste juuresolekul täiskasvanute vahelist arutelu. Leida aega lastega juhtunust rääkida ja oma tundeid kirjeldada. Tähtis on arvestada ealisi iseärasusi laste kriisireaktsioonides ning vastavalt sellele ka sündmust käsitleda.
  • Ärge laske lapsel lugeda interneti kommentaare, milles arutletakse traumaatilise sündmuse üle. Kuna kommentaarid võivad olla hinnangulised, hoolimatud ja ründavad, võib loetu tekitada lapsele täiendava trauma.
  • Säilitage pere rutiinid, eriti seoses söömise, puhkuse ja vaba aja harrastuste osas. Veenduge, et teie laps sööb korralikult ja puhkab piisavalt. Oluline on talle olla koos sõpradega, kes on toetavad ja talle tähtsad.
  • Kui võimalik, siis vältige pereliikmete lahusolekuid.
  • Tehke koos midagi meeldivat: lugege raamatut, kuulake muusikat, jalutage jne. Sageli aitab lapsi päevikusse oma mõtetest ja tunnetest kirjutamine. Julgustage neid seda tegema.
  • Olge tähelepanelik lapse agressiivse või ennastkahjustava käitumise suhtes. Pange sellele kiiresti ja selgelt piir. Kui selline käitumine on süvenev, siis pöörduge abi saamiseks spetsialisti poole.
  • Olge kannatlik nii oma lapse kui iseenda suhtes. Andke oma perele aega juhtunuga toimetulekuks. Leidke viisid, kuidas oma lapsele kinnitada, et te temast hoolite, teda armastate.

Pea meeles! Laps tõlgendab olukordi vastavalt vanemate reaktsioonidele!

Teismeline

  • Ole aus ja hooliv ning austa teismelise tundeid.
  • Räägi surmast nii detailselt, kui teismeline küsib.
  • Kui noorel on keeruline sinuga avameelne olla, julgusta teda rääkima mõne teise täiskasvanuga – õpetaja, treeneri, sotsiaaltöötaja, psühholoogiga.
  • Kui kardad, et tema hajeviloleku tõttu võib temaga mõni õnnetus juhtuda, palu tal olla ettevaatlik. On teada, et leinas poistega juhtub palju õnnetusi, sest nad on juhtunu pärast hajevil, tulvil tundeid, mida mehelik arusaam ei lase väljendada ja kalduvad nii riskantselt käituma.
  • Puuduta, hoia ümber õlgade ja kallista teda, kui ta seda lubab. Ära varja oma pisaraid ja tundeid. Anna talle vajalikku üksioleku aega.

Juhtunust rääkimisest.

Täiskasvanu väldib rääkimist, sest …

  • ei tea mida ja kuidas öelda,
  • ei oska lapsele/noorele läheneda,
  • kardab öelda või teha valesid asju,
  • arvab, et parim viis on mitte välja teha,
  • kardab last endast välja viia,
  • see on liiga valus, kardab enda meelerahu rikkuda.

Lapsed ei soovi rääkida, sest…

  • see on liiga valus ja neil puuduvad sõnad enda väljendamiseks,
  • nad on segaduses ja/või tunnevad end süüdi,
  • kardavad, et neid ei mõisteta ja kardavad kaotada enesevalitsemist,
  • neil on keegi, kellele rääkida või neil pole vajadust rääkida.

Miks võiks olla hea rääkida:

  • enesetunne paraneb, sest saab südamelt ära rääkida;
  • saab oma muret kellegagi jagada;
  • saab teada, kas see on normaalne, et ma nii tunnen või mõtlen;
  • saab teada, et teistel võib olla samasuguseid muresid;
  • kui rääkida, saab keegi aidata, annab nõu, mida teha;
  • saad ka ise kellelegi toeks olla;
  • vanem ei pea üleliia muretsema, kui teab mis viga on;
  • sõbrad saavad aidata.

Lapsed ei vaja kaitset oma tunnete eest, vaid abi nende tunnete väljendamisel.

Mõned soovitused lapsevanemale juhtunust rääkimiseks:

  • Kuula ja aktsepteeri lapse tundeid.
  • Anna ausaid, lihtsaid ja lühikesi vastuseid nende küsimustele.
  • Tee kindlaks, et laps saab aru sinu vastusest ja selle mõttest.
  • Kasuta sõnu või fraase, mis ei aja last segadusse või ei pane last tundma, et maailm on veel rohkem hirmutav.
  • Loo võimalusi, kus lapsed saaksid üksteisega rääkida sellest, mis juhtus ning sellega seotud tunnetest.
  • Juhul, kui sa tunned, et oled liiga häiritud ja ei taha sündmusest rääkida, võid võtta „aja maha“ ja paluda usaldusväärsel perekonnasõbral lapsele sündmusest rääkida.
  • Kui lapsed küsivad mingit küsimust ikka uuesti ja uuesti, siis on see sellepärast, et nad püüavad juhtunust aru saada. Nad püüavad aru saada sellest segadusest ja kaosest, mis järsku nende maailma valitseb. Nooremad lapsed ei saa aru, et surm on lõplik. Oma küsimusega nad ootavad, et kõik on varsti jälle normaalne, nii nagu enne.
  • Kui laps tunneb süütunnet, siis lase tal seletada, mida ta teab juhtunu kohta. Kuula tähelepanelikult, kas ta tunneb ka vastutust mõnele osale kirjeldusest. Seleta situatsiooni fakte ning rõhuta, et mitte keegi, ilmaski mitte laps ei oleks saanud sündmust ette näha.
  • Isegi kui sa ise tunned, et maailm pole ohutu koht, tuleb lapsele kinnitada: „sündmus on läbi. Nüüd teeme kõik, mis võimalik, et oleks taas ohutu ja me saame üksteisele toeks olles juhtunuga hakkama“.
  • Tuleb tähele panna, kui lastel on küsimusi ja nad tahavad rääkida.
  • Ole eriti armastav ja toetav; lapsed vajavad sind sellisel ajal.

Laste kuulamisel pea meeles:

  • Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.
  • Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.
  • Õpi taluma vaikust ja pisaraid.
  • Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.
  • Lapsel on vaja rohkem aega.
  • Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nad vajavad sõnu. Aita teda.
  • Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.
  • Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vastama.

NB! Kõige olulisem on märgata muutust lapse käitumises! See võib anda märku sellest, et laps/noor vajab abi!

Koostas: Maire Riis
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm

Abiks õpetajale. Kellel on kõige rohkem abi vaja?

Allpool kirjeldatud tundemärgid võivad viidata sellele, et laps vajab suuremat abi:

  • Laps tõmbub eemale nii sõpradest kui täiskasvanutest.
  • Lapse käitumine muutub tundmatuseni ja on seda pikema aja vältel, näiteks on käitumine
    muutunud väljakutsuvaks ja agressiivseks, ta provotseerib kaklusi.
  • Laps on muutunud ülitundlikuks ümbritseva suhtes ja kõrgenenud valvsusega.
  • Laps reageerib tugeva enesesüüdistusega.
  • Õppeedukus langeb märgatavalt.
  • Järelreaktsioonid on tugevad ja püsivad.
  • Pikema aja jooksul jätkab laps kõige vältimist või mõtleb pidevalt juhtunule.
  • Laps käitub nii nagu ei kardaks ta enam kedagi ega midagi (ja ohu olukorras, käitub ebasobivalt, räägib, et miski siin ilmas ei hirmuta teda enam).
  • Laps kaldub sattuma õnnetustesse, võttes riske, millest varem hoidus, paneb end eluohtlikesse olukordadesse, räägib iseenda vigastamisest või enesetapust.
  • Laps loob tulevikust pessimistliku pildi, tal on kadumas võime ületada muid igapäevaelu
    raskusi, kadumas on lootus ja vajadus hästi hakkama saada.

Kuna mitmed neist faktoreist esinevad sageli  samaaegselt, on üsna kerge avastada, kellel õpilastest on enim abi vaja. Palju keerulisem on lugu vaiksete õpilastega, kes ei näita välja, kui raske neil on, ning õpilastega, kel tekib üha suurem foobia (väldivad kõike, mis meenutab juhtunut), kuid kes ei näi kannatavat, kuna nad on õppinud väga hästi olukordi vältima. Nende strateegia kulutab rohkelt vaimset energiat, mille tulemuseks on ebaefektiivne koolitöö.
Õpilase koolikäitumise hindamine on seega oluline selleks, et selgitada lisaabi vajadus.

Vaiksed õpilased ning õpilased, kel on foobiad,  kannatavad sageli uneprobleemide all, mis omakorda viib rohkemate puudumisteni. Koostöös koduga on võimalik raskusi varakult avastada ning neile abi leida. Vaja on ka õpetajapoolset tähelepanelikkust, et õpilase probleem nähtavaks saaks.

Õpilasi tuleb jälgida erilise tähelepanelikkusega peale kriisijuhtumit, kui esinevad riskifaktorid:

  • Juhtunu asjaolud (traumaatilised mõjutajad):
    • füüsiline vigastus ja/või oht oma elule,
    • vägivaldse surma tunnistaja,
    • äärmine abitus ohuolukorras,
    • vägivaldne või ootamatult dramaatiline surmajuhtum,
    • vastutus juhtunu eest.
  • Isiksus ja varasemad elukriisid:
    • varem ängistus ja/või masendus,
    • kinnisus,
    • läbitöötamata kriisid/traumad.
  • Keskkonna mõjutegurid:
    • nõrk sotsiaalne võrgustik,
    • puudulik kodune suhtlemine ja avatus,
    • perekonna- ning koolipoolne reaktsioonide mitteaktsepteerimine,
    • sõprade vähesus,
    • teisejärgulised traumad,
    • raske eluolukord.

Koostas: Maire Riis
MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm