“Tallinna Reaalkool 1918-1940. Must-kuldne müts me peas…”

“Märt Karmo Tallinna Reaalkooli ajaloos peegeldub kogu Eesti ajalugu aastail 1917–1940. Vahetuvad režiimid ja keeled, kuid koolis liiguvad ideed ja neid edasi kandnud inimesed, kellel püsis Eesti riigi ülesehitamine ja kestmine. Reaalkool võib uhkust tunda oma esindusliku ja kaaluka ajaloo üle, mis sündis aastatepikkuse töö kauni viljana.”

Jüri Kivimäe, Toronto Ülikooli professor ***

“See on olnud hiiglaslik materjali kogumine, mis on nõudnud ookeane vaimset sepahigi. Sellele on järgnenud kogutud materjali korrastamine ja läbitöötamine tervikuks. Tulemuseks on ühe tuntuma Eesti kooli põhjalik varasem elulugu, mis on samal ajal väärtuslik lisa Eesti kultuuriloole üldse.”

Aleksander Loit, Tartu Ülikooli audoktor Stockholmi Ülikooli emeriitprofessor ***

“131-aastasest Tallinna Reaalkoolist on ilmunud koolile vääriline raamat, haardelt, sügavuselt ja mahult ainulaadne eesti kooli ajalooraamatute hulgas, ka paguluses ilmunud Reaalkooli raamatuid: „Mehed Vabaduse puiesteelt” (1972) ja „Reaali Teine Raamat” (1991) oluliselt ületav. Teose omaette väärtuseks on unustusehõlma vajunud Tallinna Saksa Reaalkooli kujunemise ja arenguloo kirjeldus, selle õpetajate ja õpilaste nimekirja äratoomine. Paljud nimetatuist on olnud seotud ka eestikeelse kultuurilooga. Raamat on väärtuslik allikas eesti kooli ajalooga ja koolikorraldusega seotud isikutele, õpetajatele, kõikidele, kes tunnevad huvi eesti koolihariduse vastu, kõigepealt Tallinna Reaalkoolis õppinutele ja õppivatele noortele.”

Mihkel Veiderma, akadeemik ***

“Märt Karmo on kirjutanud mahuka teose Tallinna Reaalkooli ajaloost, läbi selle kõneldes Eesti (kultuuri)loost. Eesti kooli ajalugu – mitte kui õppekavade, toolide-laudade nimekirjade, eelarvete jne, vaid kui vaimsuse ajalugu – ootab veel koostamist.Teoks saab see eelkõige aga kild killu haaval kokku korjatuna. Üks säravamaid kilde eesti kultuuri- ja haridusajaloos on Tallinna Reaalkool. Et see tõesti nii on, see jõuab kohale, kui lõpetad viimase lehekülje rohkem kui 1000-leheküljelisest teosest. Vastamaks küsimusele Reaalkooli kohast Eesti ajaloos on Märt Karmo läbi kaevanud mäed ajalehti, arhiive, mälestusi jne. Meile avaneb erakordselt huvitav pilt rikkast õpilaselust ja õpetajate vaimumaailmast Eesti ajaloo suurraamis. Raamatu fotosid vaadates ei saa aga lahti mõttest, mis ootas põlvkonda, kelle ainus „süü” oli armastada oma maad, olla õppinud rääkima tõtt ja mitte kartma oma riiki. Väga hea on Saksa Reaalkooli vilistlaste elutee ja saavutuste kaardistamine pärast II maailmasõda. Mõelda vaid, milline oli meie intellektuaalne kaotus lihtsalt „kodumaale” siirdunute näol. Raamatu enam kui 20 aastat kestnud saamisloos peegeldub seesama vaim, mis tegi võimalikuks Reaalkooli fenomeni. See on pühendumus, truudus võetud ülesandele, kohusetunne. Kokkuvõttes pole nii väga vahet, millised on ülesanded – kas tuleb kaitsta oma kodumaad, hoida kõrgel vaimuelu või pühenduda oma eesmärgile. On koguni selline mõte: „Kriisidega saab toime, lahingus võib olla vapper, kuid see, kus otsustatakse valdavalt maade ja rahvaste saatus, on valmisolek igapäevaseks tööks ja pühendumiseks eesmärgi nimel.”

Rein Ruutsoo, Tallinna Linnaülikooli professor ***

“Tegu on vaieldamatult mahukaima käsitlusega, mida Eestis senise kooliajaloo uurimisel ühe kooli teatud ajalooepohhi kohta on kirjutatud. Raamatu esimeses osas (aastad 1917–1920) antakse muu hulgas ka seni kõige ammendavam ning rohkeima memuaarse materjaliga vääristatud käsitlus ühe kooli õppursõdurite võitlusest oma riigi eest neil pöördelistel aastatel. Autor on koostanud õpetajate elulood ning usinalt otsinud fotod. Rohkesti jagus selliseid õpetajaid, kes andsid Reaalkoolile hinge, sisu ja näo. Aga unustatud pole kooli ametnikke, teenijaid, majahoidjaid ja katlakütjaid, kelle kohta leidub üldjuhul vaid fragmentaarseid suulisi mälestusi. Väga palju on juttu kooli õppuritest. Teise köite nimeregistris on koguni üle 3000 inimese nime. Pole mingit kahtlust, et nii mõnigi tänapäeva noor võib avastada just oma vaarisa tublide realistide pikast nimekirjast ning lugeda lähemalt huvipakkuvaid seiku kauge eelkäija kooliajast. Raamatute ülesehitus ja materjalide struktuurne jaotus on igati otstarbekas. Kui mõnel pool mujal peetakse tõsisemat plaani süveneda oma kooli ajaloosse, siis tuleks selle koguteosega küll lähemat tutvust teha.”

Küllo Arjakas, Tallinna Linnaarhiivi juhataja ***

“Varem ilmunud ühe õppeasutuse minevikku käsitlevate raamatutega võrreldes on sellel kaheköitelisel teosel (kokku 1245 lehekülge) mitmeid erijooni. Kui suurtel haridusloolistel koguteostel on tavaliselt mitu autorit, siis kõnesolev on ühe mehe looming. Siit tuleb ühtsus stiilis, hinnangutes, suhtumises, eetilises hoiakus ja esteetilistes eelistustes. Tegemist on nii Tallinna Reaalkooli andunud kroonikakirjutajaga kui ka vilunud hariduskultuuri arengu käsitlejaga, kes julgelt avardab ühekooliajaloo kui kindla žanri traditsioonilisi piire. Rohke memuaarne materjal, mis mitmehäälselt lugejale vastu tulvab, tekitab tunde, et Reaalkooli seinte vahel toimuv annab pildi kogu tolleaegsest Eesti koolielust. Kokkuvõttes võib öelda, et eesti historiograafia on rikastunud tähelepanuväärse teosega, milles taas kord ilmneb kooli ajaloo ilu. Lugeja tajub, et Tallinna Reaalkooli ajalugu on osa eesti rahva ajaloost, meie kõigi ajaloost.”

Väino Sirk TLÜ Ajaloo Instituudi haridusajaloolane ***

“Tallinna Reaalkool on samuti nagu Treffneri ja Westholmi gümnaasiumid, ajalooline kool. Ta kujunes omaette mõisteks eesti kultuuriloos ja rahva seas. Kahes köites „Must-kuldne müts me peas…” hõlmab 1244 hästi kirjutatud ja hästi toimetatud lehekülge. Nii suurel hulgal algmaterjali kogumine ja siis selle töötlemine ning raamatuks vormimine on suur töö, mille tulemus ongi „suur töö” ehk magnum opus, seda nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt. Märt Karmo raamat kvalifitseerub kõigiti teadusliku uurimusena, ja kuulub pigem ajaloo kui pedagoogika valdkonda.
Õppursõdurite sõjakäigu kirjeldused raamatus on väga ilmekad ja huvitavad, kuid traagilised. Tallinna õppursõdurid pakuvad sõjaajaloolastele võimaluse võrdlevaks käsiteluks Tartu koolipoistega nii tõsielus kui ka romaanis „Nimed marmortahvlil”. Jõuliselt kerkib esile Reaali kauaaegse direktori (1915–1933) Nikolai Kannu isiksus, kes oli oma koolipoiste seas populaarne ja lugupeetud. Sellise poolehoiu saavutamine poistekoolis ei ole mitte kerge. Direktor peab olema poistega õiglane ja solidaarne, siis on poisid seda ka temaga. Õppimine on huvi kõrval ka kohustus. Koolis käimisel on aga teine külg, mis ühendab huvi kõrval ka mõnu. Selleks on meelelahutuslik suhtlemine kaasõppuritega ning osalemine huviringide tegevuses nii eneseharimise eesmärgil kui ka lihtsalt lõbu pärast. Õpilaste endi poolt juhitud harrastuslik tegevus on Reaalkoolis olnud väga aktiivne ja laiaulatuslik, eriti suurejooneliselt arendati sporti ja muusikat. Märkimata ei saa jätta nägusat kaanekujundust ja rohkelt vanu aegu meelde tuletavaid fotosid. Portreefotod esileküündinud õppureist ja nende õpetajaist on side meie ja nende vahel. Kahjuks vaid ühepoolne ja tumm, aga me näeme siiski, missugused nägid välja Vabadussõja kangelane Anton Õunapuu, direktor Nikolai Kann või oma lennu parim õpilane, Suvesõjas langenud Ilmar Gross.
See vägev raamat liigutas ja inspireeris mind sedavõrd, et kirjutasin ühe luuletuse Reaali motiividel.”

REAALKOOL
Ma olen meie koolimajas Pudi-rida näinud ja
ise hanerivis seina-ääri mööda käinud.
Kolm legendaarset Mikiveri venda –
Imps, Olts ja Niuks, ei iial küsind enda heateo hinda
ei Karjalas, ei Siberis, ei Tartu rajal,
ei meie armsas koolimajas vahetunni ajal.
Kui õppur Reaali lõpuklassist astus eluteele,
ta kaasa sai Reaali vaimu, kõikumatu mehemeele.
Must-kuldne müts me peas, see olgu märgiks,
et põlvitava Poisi paleust me ustavana järgiks.

Hellar Grabbi, detsember 2012

Avaldatakse autori loal

* Hellar Grabbi – tuntud väliseesti (Washingtonis) kriitik ja publitsist, ajakirja ”Mana” kauane (alates 1965) toimetaja. Õppis Tallinna II Gümnaasiumis (Reaalkoolis) 1943/44. õppeaastal. Reaalis käidud kooliaastat on ta meenutanud oma mälestuste raamatus ”Vabariigi laps” (2008).

* Pudi-rida – füüsikaõpeta Paul Ederbergi (hüüdnimega Pudi) nõudel rüselemise ja tunglemise vältimiseks oma klassist hanereas füüsikaklasssi liikumine. * Imps, Olts ja Niuks – vennad Mikiverid – Ilmar (lõpetas Reaali 1940), Olev (1941) ja Heino (1942).

* ei Karjalas, ei Siberis, ei Tartu rajal – Ilmar, Olev ja Heino Mikiverid olid kõik soomepoisid, kes võitlesid JR 200 ridades Soomes Rajajoel ning Vuoksel. 1944 läks Ilmar Soomest edasi Rootsi, nooremad vennad naasid koos teiste soomepoistega Eestisse. Olev jätkas võitlust idavaenlase vastu Tartu all, Heino Sinimägedes. Olev pääses 1944 Rootsi, Heino arrreteeriti 1944 Eestis ja ta veetis kaks aastat (1944–1945) Petshora vangilaagris. Vabanenult otsustas Heino Soome põgeneda. 1947. aasta 24. märtsi öösel asus ta Russalka juurest suuskadel üle merejää Soome poole teele ja jõudis paari päeva pärast pärale. Soomlased andsid Heino aga kohe venelastele välja ning kodumaa reeturile määrati karistuseks 10 aastat vangilaagrit. Vabanes amnestiaga 1955. aastal ja pääses lõpuks tagasi Eestisse.