Vabaduse väljakul mälestati Vabadussõjas langenuid (lisatud kõne)

Tallinnas Vabaduse väljakul mälestati 3. jaanuaril Vabadussõjas langenuid ning tähistati 103 aasta möödumist Eesti ja Venemaa vahel kehtima hakanud relvarahust.
Sõna võtsid kaitseminister Hanno Pevkur ning Reaalkooli abiturient Kristjan Suuder.

Kristjan Suuder, 138.a
03. jaanuaril 2023 Tallinnas

Lugupeetud kuulajad!

Kannatus on ilus vaid kaugelt. See on miski, millest võime rääkida ülistavalt vaid siis, kui meil on privileeg seda enam mitte tunda. Olenemata selle eesmärgist on kannatus alati midagi, mille sündi peaks kahetsema ja mida selle kogejad, oleks neil olnud valik, alati ära oleks jätnud.

Sõda on pime kannatuste allikas. See tähendab, et ta ei vali ohvreid ega kaalu nende kannatuste põhjendatust, vaid võtab valimatult palju ära neilt, kes talle ühel või teisel põhjusel ette jäävad. Neilt, kelle kodu juhtus sattuma viltulastud mürsu trajektoorile, neilt, kel juhtusid olema noormeheeas pojad; kuid eelkõige neilt, kel oli, mille nimel võidelda. Selles seisnebki sõja suurim julmus – see sunnib neid, kes armastavad kõige enam, ohverdama kõige enam. See taandab kire ja austuse kilbiks, mis tõrjub vaevalt koolipingist tõusnu hirmu selge surma ees. See käsib neil, kes oleks kirjutanud sadu ridu oma isamaa ilust, toetuda kaevikutes pelgalt lootusele, et nad kõigest hoolimata seda kunagi taas teha saavad.

Eesti Vabadussõda oli ka selline pime sõda – eesti rahvas sai ebaõiglaselt karistada puhtalt Eesti riigi võimalikusesse uskumise eest. Relvarahu oli aga esimeseks murdeks, see oli puhkepaus kaosest ja õrn lubadus, et varsti võivad kõik kodumaad armastada nii, nagu nad tegid seda enne relva haaramist. Ajalooõpikutes on sageli rahusid käsitletud kui suurt lahendust või halvimal juhul kui järelliidet: ma usun, et nende jaoks, kel polnud ajaloolise perspektiivi privileegi, olid rahud kulminatsiooniks. Need olid katsetusteks, kas unistus, mille nimel nii paljud olid hukkunud, võiks teoks saada.

Tunnid, mis järgnesid relvarahule, olid esimesed, kus Eesti riik ei pidanud end relvaga kaitsma; esimesed, kus keegi ei pidanud Eesti riigi säilimise nimel kannatama. Iga päev, mis möödus, murdmata rahu, oli tõestuseks, et selle riigi tulevikku on võimalik luua. Tulevikku ei saa ehitada
õppursõdurid, vaid õppurid; mitte sõdurid, vaid õpetajad, insenerid, kirjanikud ja kunstnikud. Selle ehitamisprotsessi algus ongi relvarahu aastapäeva tähtsuseks.

See oli päev, millal eestlased said esimest korda rakendada oma isamaalembust mitte kilbina või tuimestajana, vaid vaimuna, mis võimaldas neil väärtuse kaitsmise asemel seda luua. Nende kirest, mis varem surmaga toime tulemiseks sootuks ära kulus, sai nüüd tööriist, mille sihiks sai elu ja selle parandamine. Muretsemata, kas relva kandes tuleb homme langeda, võisid eestlased aru pidada, millist teatrit ülehomme külastada, millist raamatut lugeda, millisele töökohale minna.

See oli lõdvendus, mis ühtaegu äratas teistmoodi pinge: küsimuseks sai mitte see, kas Eesti riik tulevikus on, vaid kuidas. “Eesti” mõiste oli juba vabadussõja alguses sõnaraamatutesse kirjutatud – aga esimestel tundidel pärast relvarahu hakkasid sündima need read, mis täna sellele järgnevad.

Foto: Konstantin Sednev / Postimees