Kui päkapikk tellib kingitused virtuaallaadalt

See, et 4. klasside R-õppe majanduse osa lõpeb Tallinna Reaalkoolis koolilaada korraldamisega, on traditsioon.

Esimeses tunnis on õpilastega kokku lepitud, et tutvutakse individuaal- ja masstootmise, maksude maksmise vajalikkuse, reklaami, väikeettevõtja kulude ja tuludega ning korraldame jõululaada. Õpetajale on abiks Junior Achievement Eesti programm „7 sammu“ ning katsetamisel olevad ettevõtlusõppe programmi „Edu ja Tegu“ töölehed.

Et aeg koolis muutub tänapäeval niisama kiiresti kui ühiskonnas, jõuab 4. klasside majandusõpetajale kohale juba septembris. Levib viirus. Tuleb hoida distantsi, mis omakorda tähendab, et rahvamasse ei saa kokku kutsuda.

Aga … mis paberile pandud ja õpilastele lubatud, on õpetajale seadus. Tormab algklasside  majandusõpetaja gümnaasiumi programmeerimisõpetaja juurde, laiutab kurvalt käsi ja hüüab: „Appi!“ Programmeerimisõpetaja, muhe nagu äsja puhkuselt saabunud jõuluvana, tõstab pöidlad püsti ja ütleb: „Teeme ära!“ Sellega on otsustatud, et kui päris laat toimuda ei saa, siis virtuaallaat toimub igal juhul.

4. kl õpilased läbivad õppeprotsessi ning saavad hetkele kohase kogemuse. On selge, et kehtima hakkavad uued tingimused: teha ei saa rühmatööd, toode tuleb teha üksi või äärmisel juhul paarilisega. Valmistada tuleb ainult toote näidis. Laadal on ostjateks 4. klasside õpilased, kellel igaühel ostudeks 5 virtuaaleurot.

Õpiteel suuri muudatusi ei ole, kuid muutub ettevalmistus laadaks. Kohe saab selgeks, et materjalide soetamine on kulukas, sest ühele tootele kuluvat väikest kogust poes ei müüda – osta tuleb tavaliselt terve pakend. Kohe muutub keerulisemaks hinnakujundus.

Lõpuks, kui kõik õpilased ongi kaugõppele saadetud, toimub virtuaalne jõululaat. Programmeeritud lahendus on lihtne, üles tuleb laadida foto oma tootest, lisada lühike kirjeldus ja hind. Näha jääb ka tootja nimi. Õpetaja saab tagasiside selle kohta, kellelt mitu toodet osteti, kui mitu toodet iga õpilane ostis ja kui palju keegi raha teenis või kulutas. Sama infot näeb iga õpilane ka enda kohta.

Virtuaallaada miinuspool on, et ostjaid on tuhande asemel 30, kasum jääb teenimata, abilistele (loe: pereliikmetele) palk maksmata (tavaliselt oli see 1–2 eurot), „kohalikule omavalitsusele“ (loe: klassikassasse kevadiseks ekskursiooniks) maksud maksmata ning kogemus müüjana kaubelda ja klientide käitumisele vastavalt kiirelt hinda muuta saamata.

Virtuaallaada plusspoolele kirjutan selle, et õpiprotsess toimus täies mahus, toimus koostöö erinevate kooliastmete õpetajate vahel, saadi ettekujutus sellest, kuidas toimub kauplemine e-poes. No ja hoiupõrsasse kogutud vahetusraha saavad õpilased investeerida tulevikus näiteks õpilasfirma asutamisesse ja abilis(t)ele saab maksta pika paiga.

Ettevõtlikumad õpilased tegid mitu toodet ja müüsid neid ka reaalselt. Virtuaalselt müüsid enim Oliver ja Roland, kelle võtmehoidjaid „osteti“ 15 tükki.

Margit Luts (Tallinna Reaalkooli klassiõpetaja)