Realica
Tallinna 2. Keskkool 1960. aastatel
1961-1970
Õpetajad
Nii nagu igal ajastul, kujunesid ka 1960. aastatel õpilastel oma lemmikõpetajad. Kõige eredamalt on meelde jäänud tollane direktor Aleksei Tsõganov ehk Paša. Vilistlane Voldemar Lindström on teda kirjeldanud mehena, kelle ametissepanekul peeti oluliseks silmas Reaali vaimu puudumist ning teist kultuuritausta. Vaatamata sellele sai temast kooli patrioot, kes püüdis kooliperet ja selle õpetajaskonda juhtida suunistes, mida dikteeris tollane ideoloogia. Oma ettevõtmistega, mis võeti ette reaalkooli kuulsuse nimel, muutus ta ajapikku omapäraseks legendiks. Eraldi mainimist väärib ka õpetajana vastakaid tundeid tekitanud füüsikaõpetaja Hain Hiieaas, kes hiljem oli 20 aastat direktor. Kuuekümnendate õpilastele olid tähtsad ka kehalise kasvatuse õpetajad Silvia Nõmmik ja Aleksander Prikk, kelle auks hakati vilistlaspäeva spordivõistlust 2012. aastast alates kutsuma nimega Grand Prikk ning kes jäi Reaaliga seotuks oma elu lõpuni.
Kooliväline tegevus
Paša tahtis, et 2. Keskkool paistaks silma. Kuuekümnendatel koondus kogu klassiväline tegevus kunstihuviliste klubi ja tehnikahuviliste klubi alla. Tehnikahuviliste klubi jaotus kuueks: raadiotehnika, televisioon, auto-moto, kino, foto, käsitöö ja mudelistid. Hiljem lisandusid lava- ja sõnakunst, akrobaatika, kujutav kunst ja samuti õppevahendite sektsioon. Endiselt mängisid poisid-tüdrukud puhkpille. Klassivälist tööd juhtisid vastloodud õpilasnõukogud, millesse kuulusid komsomoliorganisatsiooni kuuluvad noored.
Loomulikult oli endiselt hinnatud sport. Kehakultuurikollektiiv kandis 1950. aastatest Georg Lurichi nime ning sellesse kuulusid vabatahtlikult kõik 4.-11. klassi õpilased. Toimusid spordipäevad, klassidevahelised spartakiaadid, kooli parimate sportlaste valimised, sõprusvõistlused naaberkoolidega jne. Kollektiiv koosnes kolmeteistkümnest alasektsioonist. Talviti avati hokiväljak. Kogu selle tegevuse eestvedajateks olid tuntud kehalise kasvatuse õpetajad Aleksander Prikk, Silvia Nõmmik ja Aino Issak.
Kooli juhtkonna jaoks oli väga tähtis ka laste poliitorganisatsioonidesse kuulumine, sest pioneeride ja komnoorte arv koolides näitas kooli kvaliteeti. Nii oli pioneeri- või komsomoliorganisatsiooni kuulumine õpilastele praktiliselt kohustuslik. Komsomoli astuti klasside kaupa. Väga populaarne komsomoli- ja pioneeritöö oli vanapaberi ja vanaraua kogumine, milles peeti ka üleliidulisi võistlusi, lisaks sellele käidi pioneeridega paljudel paraadidel.
Koolivorm
Poisid pidid kandma tumesinist ülikonda, triiksärki ja lipsu, mille kandmist kontrollis spetsiaalselt Aleksei Tsõgankov. Ülikonda pidi kandma iga päev. Tüdrukud pidid kandma tumedat kleiti ning äraõmmeldavat valget kraed, mida pesti iga päev. Lisaks pidi kandma ka tumedat põlle ning heledaid sukki, pidulikemateks puhkudeks olid mõeldud aga valged põlled. Enamik klassipilte on Reaalkoolis tehtud aulas ning see traditsioon kestab tänapäevani.
Kooli bänd Real
Muusika on Reaalkoolis alati au sees olnud. Tegutsesid puhkpilliorkester, segakoor, tantsuorkester ja mitmesugused laulugrupid, sealhulgas ka topeltkvartetid. Ühes sellises topeltkvartetis tekkis 1963. aastal lisaks laulmisele huvi ka pilli mängida, nii saigi alguse ansambel Real. Reali koosseisu on kuulunud läbi aegade mitmed poisid: Juhan Anupõld, Rein Ränk, Rein Kattai, Tiit Remma, Viktor Krivun, Ahti Nurmis, Ants Tulvik, Tiit Saluver ning Ants Anupõld ja hilisem rallikuulsus Eedo Raide. Eeskujuks olid Lääne muusika popikoonid. Vajalikud pillid muretseti ise, mõned tehti isegi oma käega valmis. Tavaliselt esineti koolipidudel, klubides ja asutuste süldipidudel. Bänd tegutses kuni 1972. aasta sügiseni.
