Realica
Tallinna 2. Keskkool 1950. aastatel
1951-1960
Eellugu
1950. aastatel kandis Tallinna Reaalkool nimetust Tallinna 2. Keskkool. Kui 1940. aastatel vahetus segaste aegade tõttu tihti koolidirektor, siis 1950. aastad olid rahulikumad. 1949. aastal oli koolidirektoriks saanud EmiliePertels. Nagu paljud inimesed tollal, oli ka Pertels Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige, kuid ta oskas vajadusel mõnes kohas silma Reaali heaks kinni pigistada. 1953. aastal vahetas ta välja Aleksei Tsõgankov, kes oli direktor 1970. aastani.
Muudatused õppetöös
Õpetajate töö oli tollal keeruline, sest õpetada tuli teisiti kui varem, järgides riigi poliitilist ideoloogiat. Tunde tuli anda plaani järgi ning plaani puudumist või sellest mitte kinnipidamist peeti rängaks ideoloogiliseks veaks. Ajastu legendaarsemad õpetajad olid puutöö-, joonestus- ja joonistusõpetaja Voldemar Vahar, keemia- ja looduslooõpetaja Linda Visnapuu ehk Hüdra, muusikaõpetaja Voldemar Tomingas, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kalju Leht ehk Lehe Kalts, füüsikaõpetaja RenéRekandi, matemaatikaõpetaja Ain Arulaan ehk Arulage/Arukas, vene keele õpetaja Ljudmilla Krinitskaja-Kovaljova, maateadusõpetaja Anton Lipping ja ajalooõpetaja Elfriede Smuul.
Kool oli üheteistkümneklassiline ning õpilaste arv koolis kasvas kiiresti: kümnendi alguses oli koolis õpilasi üle 900, teises pooles aga juba üle tuhande. Kuna kõik tunnid toimusid suures majas, millel puudus tollal ka IV korrus, oli koolis väga kitsas. Vahetunnid olid kärarikkad ning poisid jooksid koridorides ning lasid trepi käsipuudest alla, mille takistamiseks paigaldati käsipuudesse teravatipulised puidust nupud. Kooli juhtkond hakkas otsima võimalust ruumide laiendamiseks, kuhu saaks viia algklasside õpilased. Lahendus leiti eestiaegse liuvälja jaoks ehitatud kõlakoja lammutamise näol, kus kolmekümnendatel mängis kooli orkester, mille taustal uisutati ja tantsiti. Kõlakojast jäeti alles vaid paekivist riietusruumide tiib, kus nüüd on algklasside õpetajate tuba.
1957. aastal algasid väikese maja ehitustööd, kus lisaks töölistele aitasid kaasa ka vanemate klasside õpilased, kellest moodustati isegi ühing – Noorte Ehitajate Trust. 23. märtsil 1958 aastal avati pidulikult vilistlasest arhitekti Felix Berendsi projekteeritud Väike Maja.
Poistekoolist segakooliks
1954. aastal hakati üle-eestiliselt koole segakoolideks muutma. Tollane direktor Tsõgankov leidis, et tüdrukute tulek Tallinna 2. Keskkooli on tervitatav, sest see pidavat tõstma poiste moraali ja motivatsiooni. Nii alustas 1954. aasta septembris tööd mitte Reaalkooli poistekool, vaid segakool. Halvemate õppimistulemustega poisse saadeti 7., 14. ja 36. kooli ning nende asemele tulid samadest koolidest tüdrukud. Oodatud õppeedukuse kasvu asemel toimus aga hoopis langus, sest poiste tähelepanu ei olnud suunatud enam ainult õppimisele.
Traditsioonid
Tüdrukute tulekuga tuli teha muudatus ka muusikaringis – meeskoor muudeti segakooriks. Ülejäänud õpilaste ringid jätkasid oma tööd endiselt: koolis tegutsesid spordiringid, muusika-, kirjandus-, tehnika- ja näitering ning noorte naturalistide ring. 1952. aastal avati õpilaste eestvedamisel talvel taas üle pika aja kooli liuväli, mis töötas kuni 1956. aastani, mil haridusosakond selle pidamise ära keelas.
Praktiliselt kohustuslikus korras pidid kõik õpilased astuma pioneeri- või komsomoliorganisatsioonidesse.
Direktor Pertelsi initsiatiivil sai 1952. aasta kevadel alguse lõpukella traditsioon, mis kestab tänapäevani. Koolisõrmused ja lõpumärgid olid tollal keelatud (ametlikud lõpumärgid tulid 1959. aastal), kuid iga lend tegi neid siiski salaja. Avastamise korral sõrmus või märk konfiskeeriti: kui direktor Tsõgankov nägi mõne õpilase sõrmes sõrmust, võttis ta selle ära ja pani oma seifi, lõpetamisel andis ta aga kõigile sõrmused tagasi.
Kooli traditsioone ning vaimsust aitasid elus hoida ka vilistlased, kes 1956. aastal korraldasid esimese vilistlaste õhtu, kus nad liikusid ringi pudireas, mis tegelikult oli tollal keelatud. Kümnendi tuntud vilistlased on alpinist ja filmirežissöör Peep Väinastu, džässmuusik, helilooja, orkestrijuht ja muusikapedagoog Kustas Kikerpuu, poksija ja vabakutseline fotograaf Lembit Peegel ning psühholoog Tõnu Ots.
