Realica
Reaalkool sõjakeerises
1941-1950
Kool II maailmasõja ajal
1939 ̶ 1945 toimus Teine maailmasõda. 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti salajase protokolliga määrati Eesti Nõukogude Liidu mõjusfääri. Vaid kuu aega hiljem 28. septembril oli Eesti sunnitud alla kirjutama "Baaside lepingule," millega tuli Eesti aladele üleöö ca 25 000 Punaarmee sõdurit. Sellele järgnes 17. juunil 1940 Eesti okupeerimine ning ühendamine Nõukogude Liiduga.
Nõukogude võimule oli oluline kõigi vanade oluliste sümbolite kõrvaldamine. Nii muudeti 1940. aastal kooli nimi standardse numbrisüsteemi järgi Tallinna II Keskkooliks. Aulast kõrvaldati marmortahvel ning Reaali Poisi kuju võeti maha.
1941. aasta juulis läksid Eesti alad Saksa okupatsioonivõimu alla. Sakslased soovisid näida eestisõbralikena ning lubasid taas kasutusele võtta rahvuslikud sümbolid. Selle käigus taastati aulas marmortahvel ning toodi tagasi Poisi kuju. Kuigi koolide numbrisüsteem ei katkenud, nimetati kool ümber Tallinna II Gümnaasiumiks.
Ükski okupatsioonivõim ei suutnud aga kõigutada Reaalkooli poiste usku vabasse Eestisse. Vastavalt juhusele ja oma maailmavaatele sõdisid Reaali poisid nii Saksa sõjaväes kui Punaarmees, nii mõnigi läks ka soomepoisiks.
1944. aastaljõudis võitlustanner taas Eestisse. 9.ja 10. märtsil 1944 toimus Nõukogude Liidu suurim õhurünnak Tallinnale, mille tagajärjel ligi kolmandik linnast purustati ja põletati. Tähtsamad sihtmärgid olid Harju tänav ja Estonia teater. Kannatada sai ka selle kõrval seisev Tallinna Reaalkool. Poiss aga püsis täiesti tervena 1948. aasta kevadeni, mil venelased selle maha võtsid ja hävitasid. 1945. aastal hävitati ka marmortahvel.
22. septembriks 1944 oli Punaarmee Tallinna enda valdusesse saanud. Sellel ajal oli linn peaaegu inimtühi, kuid pikkamööda hakkasid inimesed linna tagasi tulema. 16. oktoobril 1944 algas taas ümbernimetatud Tallinna 2. Keskkoolis taas õppetöö, mis oli katkenud märtsipommitamise tõttu. Kool oli tollal üheteistkümneklassiline.
Sõjajärgne kool
Muutliku aja tõttu ei jäänud kooli etteotsa ükski direktor kauaks. Pärast kooli taasavamist oli koolidirektor Tiit Reinaste, talle järgnesid Anton Lipping, Arnold Kurve, Johan Hansschmidt, Albert Kiitam ning EmiliePertels, kes oli direktor 1953. aastani.
Õpilaste arv koolis kasvas järjekindlalt: kui 1945. aastal õppis koolis 515 poissi, siis 1950. aastal juba 797. Juba hakkas ka probleemiks muutuma ruumipuudus, mis lahendati 1958. aastal väikese maja ehitamisega. Lõbusat koolielu varjutasid aga Nõukogude propaganda, õpilaste arreteerimised ning 1949. aasta küüditamine, mille käigus viidi minema ka paar Reaalkooli poissi.
Esimene lend, kes sõjajärgsetel aastatel lõpetas, oli 60. lend. Selle lennu tuntumad vilistlased on spordiajakirjanik ja -reporter Gunnar Hololei ning Reaalkooli ajaloouurija Kalju Kukkur. Tollal olid koolisõrmused ja (mitteametlikud) lõpumärgid keelatud, kuid iga lend tegi need siiski salaja. R-tähe asemel olid sõrmusel tähed TK, kuid selle kujundus meenutas kaudselt R-i. Keelatud oli ka pudirida.
Pärast sõda oli endine õpetajaskond vähenenud, kuna paljud õpetajad olid arreteeritud või küüditatutena hukatud, emigreerunud või Venemaal tagalas. Eestiaegsest koosseisust jätkasid K. Mihkla, A. Lipping, V. Tomingas, E. Petersen, L. Visnapuu, T. Reinaste ja J. Hansschmidt. Õpetajaskond jagunes kaheks: kooli raudvara ja pidevalt vahetujad. Õpetajad olid sunnitud muutma õpetamismeetodeid ning nende tööd kontrolliti pidevalt. Hakati nõudma plaani alusel tundide andmist, millest mitte kinnipidamist peeti rängaks ideoloogiliseks veaks.
Tunniväline tegevus
Kommunismi tulekuga ei kadunud koolist õpilaste ringid ja isetegevus. Populaarsemad huviringid olid sport ja muusika. Spordiringi nimetati kehakultuurikollektiiviks ning see oli jaotatud erinevateks sektsioonideks, mis tegelesid kergejõustiku, korvpalli, võrkpalli, jalgpalli, male-kabe, tennise, lauatennise, võimlemise, talispordi ja vehklemisega. Hiljem lisandusid ujumine, maadlus ja jalgrattasport. Muusikaringi juhtis muusikaõpetaja Voldemar Tomingas, selle koosseisu kuulusid meeskoor, puhkpilliorkester, tantsuorkester, kvartetid ja solistid. Nende kõrval tegutsesid koolis veel kirjandus-, tehnika-, näite-, male- ja laskurring ning noorte naturalistide ring. Ringe juhendasid kas õpetajad või vanemate klasside õpilased.
Nõukogude propaganda koolis
Muu huvitegevuse kõrvale olid loodud ka pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonid, kuhu kuulumine oli igale õpilastele praktiliselt kohustuslik. Koolis kandsid propagandistlikku sõnumit aula ka kõrval seisev suur Lenini büst ning aulasse ja seintele paigutatud propagandistlikud loosungid.
Tädi Mari ja lipulegend
Esimesel korrusel treppide vastas ei seisnud “Monument monumendile”, seal oli legendaarse koolitöötaja tädi Mari ehk MarieJürjensi töökoht. Tädi Mari tuli Reaalkooli 1938. aastal, tema ülesanne oli jälgida kooli tulijaid ja lahkujaid, samuti lüüa kolmandal korrusel tunni algust ja lõppu tähistavat koolikella. Tädi Mari elas koolis, tema eluruumid olid esimesel korrusel praeguse lifti ja poiste tualettruumi asukohas. Küüditamise ajal varjasid mõned koolipoisid end tema eluruumides ning tädi Mari ei andnud neid välja.
Tädi Mari viis endaga hauda kaasa saladuse, mis on seotud Reaalkooli originaallipuga. Nimelt oli koolil alles 1884. aastast pärit lipp, mis enne Teist maailmasõda seisis tavaliselt direktori kabinetis ning toodi välja ainult erilisteks sündmusteks. 1940. aastatel sai alguse traditsioon, et abituriendid annavad lipu edasi nooremale klassile hoida. Seda tehti avalikult vaid kord 1945. aasta lõpuaktusel, hiljem tehti seda salaja, kuna Nõukogude võimud ei tohtinud lipu olemasolust teada saada. Lipu üleandmine oli sümboolne, sest tegelik lipuvalvur oli tädi Mari, kelle kätte lipp peale tseremooniat anti. Tseremoonia kadus tädi Mari pensionileminekuga ning pärast seda pole lippu enam nähtud. Lipu asukoha kohta on erinevaid legende, kuid kus lipp tegelikult on, ei tea keegi.
