Realica
Wabadussõjaaegne Reaalkool
1918-1920
Eellugu
Veebruarirevolutsiooni, mis oli esimene 1917. aasta revolutsioonidest Venemaal, käigus algas Tallinnas õpilaste ja õpetajate ühine aktiivne kaitsetegevus.
Anton Õunapuu moodustas õppuritest üksuse, kuhu 1917. aastal kuulus 340 16-20aastast õpilast, neist 82 olid realistid. Alguses oli rood relvadeta, mõne aja pärast õnnestus annetusrahade eest osta relvad. Kusjuures tegemist oli Vene armee relvadega, mis osteti kiiresti demoraliseeruvatelt Vene armee sõduritelt.
Sõjalist väljaõpet andis Anton Õunapuu nii kehalise kasvatuse tundides, nädalavahetuseti kui ka koolivaheaegadel. Kooskäimiskohaks oli tavaliselt Reaalkool. Rood tegutses tihedas koostöös 1. oktoobril 1917 loodud Omakaitsega. Kui oktoobri lõpus tulid võimule enamlased, olid nii Omakaitse kui Õppiva Noorsoo Rood sunnitud minema põranda alla ja oma relvad loovutama. Koolis käidi isegi kontrollimas, kas neil relvi ei ole. Muidugi ei olnud rood oma relvi ära andnud, kuid ohutuse mõttes olid need erinevatesse kohtadesse mööda koolimaja ära peidetud ja kontrollijatel õnnestus leida vaid puupüssid.
Iseseisvumine
Kui 23. veebruaril 1918 Saksa väed Tallinna lähedale jõudsid, valitses Tallinnas üldine kaos. Vene armee valmistus evakueerumiseks ning üritas rüüstata ja röövida veel nii palju kui võimalik.
Vajalik oli kord luua ja korra loojaks sai Õppiva Noorsoo Rood (ÕNR). ÕNR ja Omakaitse üksus Anton Õunapuu juhtimisel suutsid 24. veebruaril kindlustada linnas julgeoleku. Reaalkooli poisid turvasid iseseisvusmanifesti trükkimist Päevalehe trükikojas Dunkri tänaval, kleepisid neid tänavatele, kaitsesid Päästekomitee liikmeid Aadlipanga hoones ja osalesid enamlaste väljatõrjumisel sadamapiirkonnas. Elektrijaama lähedal toimunud lahingus sai haavata realist Felix Kallas.
Tänu õpilaste hoolsale tööle õnnestus Päästekomiteel 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus.Iseseisvust jätkus aga vaid üheks päevaks. 25. veebruaril pidas Ajutine Valitsus Reaalkooli direktori kabinetis ühe oma esimestest koosolekutest, Reaalkooli trepilt luges Konstantin Päts rahvale ette ka manifesti ning juba sama päeva lõunal algas Saksa okupatsioon.
ÕNR oli jälle sunnitud põranda alla minema. Reaalkoolis oli tekkinud uus okupatsioonivõimu vastane organisatsioon, mis sai ühtlasi aluseks tulevasele Kaitseliidule, mille lõi Johan Pitka Anton Õunapuu ja Nikolai Kannu abiga.
Vabadussõda
1918. aasta 28. novembri varahommikul algas Narva all Eesti Vabadussõda. Rindel oli sellel hetkel umbes 120 kooliõpilast Tallinnast ja 80 õpilast Narvast, kes moodustasid kokku ¼ tervest Eesti kaitsevõimekusest. Kõik kooliõpilased läksid Narva vabatahtlikult, mõni jättis isegi vanematele rääkimata. Reisiks kasutati peamiselt rongide kaubavaguneid.
Realistide kuulumine väeosadesse
Kõige rohkem sõdis Reaali õpilasi soomusrongidel – eriti just laiarööpmelisel Soomusrongil nr. 2. Samuti leidus õpilasi Kalevlaste Malevas, mille üks juhtidest oli Anton Õunapuu. Lisaks kuulus õpilasi Reaalkoolist veel Mere-dessantpataljoni, 1.ratsapolku ja teistesse üksustesse.
Just Kalevlaste Malevale pandi detsembris 1918 alus Tallinna Reaalkoolis. Maleva asutas grupp Tallinna Spordiseltsi „Kalev“ liikmeid, kes, nagu paljud teisedki, olid vabatahtlikud. Väeosa ülemaks sai spordiseltsi tolleaegne esimees Leopold Tõnson. Üheks väeosa organiseerijaks oli ka Anton Õunapuu, mis seletab meie õpilaste rohket osavõttu just selles väeüksuses. Kalevlased osalesid kokku 38 lahingus, millest kuulsaim oli Skangalilahing Landeswehri vastu. 1992. aastal Kalevi Malev taastati ning hetkel tegeleb see kaitseväelaste välismissioonideks ettevalmistamisega.
Langenud
Kokku läks Reaalkoolist Vabadussõtta sadakond inimest. Sealhulgas kümme Reaalkooli tolleaegset või tulevast õpetajat. Kodumaa eest võideldes langes neli õpilast.
8. detsembril 1918 langes Harald Triegel. Ta oli esimene reaalikas, kes Vabadussõjas hukkus. Harald kuulus Kaitseliitu ning hukkus Järve mõisa all. 150 enamlast piiras nende 28-liikmelise üksuse ümber ja kuigi neil õnnestus sealt välja murda, jäi maha üks lipnik, kellele järele minnes sai Triegel surmava lasu. Ta maeti algselt ühishauda, kuid isa leidis tema põrmu kaheksa kuud hiljem ja mattis ta TallinnaSiselinna kalmistule, kuhu 2000. aastal Reaalkool pani tema auks mälestusmärgi.
Teine langenud koolivend oli Gunnar Dobka, kes hukkus 21. detsembril 1918 Avanduse lähistel. Ka tema kuulus Balti pataljoni. Ta maeti sõjaväeliste austusavaldustega Kopli surnuaiale, kuid tema haud pole säilinud. Tema surma kohta on teada vaid, et enamlased piirasid nende salga lumetormis kolmest küljest sisse ning kõik peale Dobka pääsesid.
Kolmandana langes Artur Sisask, kes võitles Soomusrongil nr. 2. Ta langes 19. märtsil 1919 Orava all. Ta oli viimane inimene, kes sai surma enne, kui enamlased Orava positsioonilt taganesid.
Viimase õpilasena langes 24. aprillil 1919 Mõniste mõisas Eugen Seeberg, kes võitles Kalevlaste Malevas. Ta maeti Kopli surnuaiale, kuid temagi haud pole säilinud.
Võitluses langes ka Anton Õunapuu, koolipoiste suur eeskuju ja juhendaja. Ta hukkus 2. aprillil 1919 Setumaal vaenalast luurates. Enne seda oli ta korduvalt haavata saanud, kuid ikka võitlustandrile naasnud. Ta maeti oma kodukohta Vändrasse ja 26. mail 1919 püstitati sinna tema auks mälestusmärk.
1923. aastal pandi Reaalkooli aulasse Vabadussõjas langenud õpetaja ja õpilaste auks marmortahvel ning 1927. aastal avati Reaali ees Reaali Poisi kuju ehk mälestusmärk Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele, mis enne Vabadusristi ehitamist oli Eesti olulisim Vabadussõja ausammas.
