Realica

 

Saksakeelne kool

1881-1890

 

Eellugu

Seoses Peeter I 200. sünniaastapäeva tähistamisega tsaariaegse Venemaa koosseisu kuuluvas Eestimaa kubermangus, asutasid 1872. aastal linnanõukogu ja gildid fondi Tallinna Peetri Reaalkooli asutamiseks. Kavand Eestimaa kubernerile esitati 1875. aasta kevadel ning jaanuaris 1881 õnnestus Tallinna linnanõukogul saada haridusministrilt allkiri, mis kinnitas selle kavandi sobivust.

Tallinna Peetri Reaalkool alustas saksakeelse poeglaste keskkoolina tööd 1881. aasta sügisel. Direktoriks valis linnavalitsus Tartu Ülikooli lõpetanud matemaatikaõpetaja Peter Osse.  Esialgu tegutseti üüriruumides Laial tänaval.

Tsaariajal kandis kool nimetust Petri- Realschule zu Reval ehk Tallinna Peetri Reaalkool. Kooli eesmärgiks oli poisse ette valmistada kõrgema hariduse saamiseks tehnika-arhitektuuri ja kaubanduse aladel.

Direktor Peter Osse manitses kooli avakõnes õpilasi täitma oma kohustusi, olema õiglased, ausad ja otsekohesed ning töökad. Selliste tõekspidamiste najale toetub Tallinna Reaalkool tänini.

 

Õppetöö algus

Õppetööd alustati 20. augustil 1881 piduliku aktusega. Aktusel olid kohal ka Tallinna linnapea, linna koolikolleegiumi esimees ja teised ametimehed. Veidi vähem kui nädal enne kooli algust, 14. augustil 1881 toimus Reaalkooli õppenõukogu esimene istung, kus määrati põhiained: matemaatika, vene keel, saksa keel, prantsuse keel, geograafia, loodusteadus, joonistamine. 17.-19. augustini toimusid vastuvõtueksamid.

Kool asutati küll Peeter I mälestuseks, kuid vene vaimsuse asemel oli koolis tajutav saksalik õhkkond, sest enamik õppejõude ning ka õpilased olid sakslased. Esimesel aastal võeti teise klassi vastu 18 poissi, kolmandasse 12. 1882. aastal alustati sügissemestrit kolme klassikomplektiga. Õppeprogrammi järgi tuli juurde neljas klass. Õpilaste arv kasvas 54-ni. Õppeainetele lisandusid neljandas klassis füüsika ja inglise keel.

Üha kasvav õpilaste arv nõudis täiendusi ka õpetajate koosseisus. Esimeseks täiskohaga õpetajaks ja inspektoriks sai Rudolf Knüpfer, kes saksa keele kõrval õpetas ka ajalugu.

1883. aastal kasvas klasside arv Reaalkoolis neljani, õpilaste arv 71-ni.

 

Uus koolihoone

Koolile oma maja saamiseks kuulutati välja arhitektuurivõistlus, mille võitis Moskva arhitekt Max Hoeppener. Tallinna linnaarhitekti Carl Jacoby täiendustega projekti alusel valmis 1883. aastaks uus maja, mis oli ühtlasi esimeseks koolihooneks kavandatud ehitiseks Tallinnas. Koolihoone pidulik avaaktus jaüleandmine Reaalkoolile toimus 17. jaanuaril 1884. Mais kinkisid lapsevanemad koolile tikitud siidist koolilipu.

 

Koolipere kasvamine

1884 sügissemestrist tuli juurde viimane – kuues klass. Kahes viimases klassis – viiendas ja kuuendas – tegutses põhiosakonna kõrval paralleelselt kaubandusosakond. Uute õpetajatena hakkasid 1884. aastal Reaalkoolis töötama arhitekt Rudolf Engelhardt joonestus- ja joonistusõpetajana, Grigori Barhov matemaatika- ja füüsikaõpetajana, Wilhelm Petersen loodusloo-ja geograafiaõpetajana ning dr Hugo Balg kaubandusteaduse ja inglise keele õpetajana. 1886. aastal liitus õpetajaskonnaga esimene eestlasest pedagoog – usuõpetaja pastor Julius Koppel.

1885. aastal lõpetasid esimeses lennus 6 õpilast, üks neist oli Mihkel Vitsut, esimene eestlasest Reaalkooli vilistlane. Sügisest tulnuks Rahvahariduse ministri korralduse kohaselt alustada seoses venestuspoliitikaga ka vene keele tundide mahu suurendamise, Venemaa ajaloo tundide vene keeles andmise ja Venemaa geograafia õpetamisega, kuid saksameelses koolis lükati seda edasi järgmisesse aastasse.

Venekeelne õpetamine sai alguse 1886. aasta jaanuaris, kui õpetajana alustas tööd Vladimir Žemtšužin. Sügisel avati esmakordselt ka esimene klass (ettevalmistusklass) ja koolist sai seega tavaline kuueklassiline reaalkool.

Direktor Peter Osse kõrval töötas selleks ajaks koolis viis täiskohaga õpetajat ja üheksa kohakaasluse alusel töötavat tunniandjat. 18. juunil 1887 toimus esmakordselt koolilõpetajatele tunnistuste kätteandmine pidulikul lõpuaktusel.