Realica
Eestiaegne kool
1921-1940
Eellugu
Eesti aeg oli Reaalkoolile arenguks kahtlemata soodne aeg. Traditsioonid segunesid uuendusmeelsusega, mis on Reaali tunnuseks tänaseni.Alguse said paljud uued kombetalitused, mis on endiselt au sees.
Üritused ja uued sümbolid
Paar korda aastas peeti koolipidusid, veidi hiljem lisandus abiturientide lõpupidu, mis oli kutsetega kinnine üritus. Tavalise koolipeo eeskavasse kuulus koorilaul, võimlemisnumbrid, loterii ning orkester, ka saal oli rikkalikult kaunistatud. 1939. a märgipeost pärineb ka Reaali hümn, millele lõi sõnad Ilmar Mikiver.
1921. aastast pärineb tänaseni kasutusel olev Reaali müts, mille disainis joonistusõpetaja Nyman. Mütsi tervitasid nii õpilased kui õpetajad ja paar aastat hiljem muudeti selle kandmine lausa kohustuslikuks.
Eesti ajal rajati kooli ette ka mälestusmärk Vabadussõjas langenud õpilastele ja õpetajatele ehk Poisi kuju. FerdiSannamehe kavandite järgi valminud mälestusmärk avati 13. novembril 1927, kohal oli tähtsaid riigimehi, kooliõpilased ning tuhanded linnaelanikud. Vahendidki samba püstitamiseks korjati tükk tüki haaval korjandustega.
Legendaarsed õpetajad
Igal ajastul kujunevad koolis välja mõned legendaarsed õpetajad, keda mäletatakse hästi veel põlvkondi hiljem ning kellel on oluline roll Reaali Vaimu püsimisel.
Eestiaegsest Reaalist on vahest kõige märkimisväärsemad direktor Nikolai Kann, inspektor Ernst Peterson Särgava ning füüsika-matemaatikaõpetaja Paul Ederberg.
Nikolai Kann oli Tallinna Linna Poeglastegümnaasiumi direktor 1915-1933. Ta tegeles pühendunult kooli arendamisega ning samal ajal pööras suurt tähelepanu sellele, et kõik õpilaste probleemid saaksid lahendatud, pelgamata ka selleks õpilaste tasemele laskuda. Ta oli lisaks üks Eesti skautluse rajajaid ning pärast Reaalist lahkumist sai Eesti Vabariigi haridusministriks.
Kooli inspektor ja eesti keele õpetaja Ernst Peterson Särgava, kelle hüüdnimi oli Habe, oli ja on jäänud õpilastes nõudlikkuse, kasvataja ning väärikuse sümboliks. Tänu Särgvale on Reaalis sõnal Mäejutlus teine tähendus kui tavaliselt. Nimelt oli tal tavaks lugeda igal hommikul pärast palvust oma puldist ette kõik poiste pahandused ja väärteod.
Paul Ederberg ehk Pudi, nagu õpilased teda kutsusid, oli samuti õpetaja, kelle pärand on tuttav ka igale tänasele realistile. Kuna ta nõudis õpilastelt täielikku kuuletumist, hakkasid nad ka käima nagu tema – käed seljal ning piinlikult täpselt täisnurki võttes. Täna kasutavad sama kõndimisstiili ametlikel üritustel kõik reaalikad.
Muusika
Reaalkool ei ole siiski kunagi olnud ainult reaalainete päralt. Kooli asutamisest alates on olnud au sees musitseerimine, Reaali koorid ja orkestrid on leidnud tunnustust nii koolikogukonnalt kui ka laiemalt avalikkuselt.
1920. aastal kooli muusikaõpetajaks saanud Anton Kasemets lõi meeskoori, mille juhatamise võttis 1932. aastal üle uus muusikaõpetaja Voldemar Toomingas.
1923. aastal loodi Reaalkooli Muusikaring, mis oli esimene keskkooliõpilastest muusikuid koondav ühendus Tallinnas.
Kõige edukam ja staažikam muusikaringi projekt oli kooli puhkpilliorkester, mis loodi 1919. aastal, kuid mille eelkäijaks oli juba Peetri Reaalkooli ajal Christian Strobeli juhendamisel tegutsenud puhkpilliorkester. 1925. aastal peeti Reaali puhkpilliorkestrit Tallinna parimaks orkestriks, näiteks esinesid nad riigivanem Jaaksoni kutsel Tallinna Kunstimuuseumi avamisel. Algusest kuni 1935. aastani juhtis orkestrit Aleksander Kirikal, pärast teda pidas seda ametit Voldemar Toomingas ning 1938 võttis noor muusik Paul Hakk orkestri juhatamise enda peale.
Vahelduva eduga oli koolis ka sümfionettorkester ning pidevalt tegutsesid erinevad tantsuorkestrid.
Sport
Nagu muusika oli ka sportimine realistide seas erakordselt populaarne, naljatlemisi on Reaali kutsutudki sellel ajal pilli- ja pallimängukooliks. Peetri Reaalkooli ajast tulid kaasa teadmised riistvõimlemises, vehklemises ning jalg- ja jääpallis.
Tänu kahele legendaarsele kehalise kasvatuse õpetajale Anton Õunapuule ja Voldemar Resev-Reselile tuli realistide tundidesse vaheldust ja mitmekesisust. Just reaalikad olid need, tänu kellele hakati Eestis harrastama selliseid spordialasid nagu võrkpall ja korvpall.
Eesti esimene ametlik korvpallimäng peeti 7. juunil 1920 just Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi poiste vahel. Täna korraldatakse suuri sõpruskohtumisi koolide juubelite tähistamiseks iga viie aasta tagant. Esimese mängu võitis napilt GAG, hiljem on karikas käest kätte käinud, kuid viimased kaks korda on Reaalkool kindlalt karika koju toonud. Kõige viimasel sõpruskohtumisel 2. septembril 2016 kindlustas Reaal võidu tulemusega 88:39.
Kuna Eesti aja alguses polnud kompetentseid õpetajaid, siis lugesid poisid ise vastavat kirjandust ning treenisid üksteist. Koolidevahelistel mängudel oli Reaalkool väga edukas, näiteks 1925. aastal võideti kõik koolinoortele korraldatud võistlused Tallinnas ning võrkpallis kaitsti meistritiitlit 13 aastat.
