Voldemar Vahar sündis 1901. aastal.

Ta oli aastaid Tallinna Reaalkooli (hiljem Tallinna 2. Keskkooli) tööõpetuse ja joonestusõpetaja. Ta oli õpilaste seas üks hinnatumaid õpetajaid, tema hüüdnimeks kujunes Vahari Volts. Õpilastele meeldis ta seepärast, et tundides ei seletanud ta mitte ainult oma ainet, vaid vestis ka jutte Eesti ajast ja selle kultuurist, Georg Lurichist ja Abergist, Viiraltist jne.

Vaharil käis õpetamine mängeldes – see ei kurnanud teda ega tekitanud talle närvipinget. Õpilaste sõnul olevat ta sellegipoolest nendele tehnilise joonestamise alused põhjalikult selgeks teinud. Õpilaste seas oli tal suur autoriteet – ta ei läinud kunagi kõrgemalt abi paluma, vaid ajas õpilastevahelised arusaamatused ise joonde.

Klassijuhatajana oli tal oma klassiga hea läbisaamine, vabatahtlike leidmisega ei tulnud kunagi probleeme.

Õpetajana järgis Vahar järjekindlalt järgmisi põhimõtteid:

 

1. Ära soeta endale paipoisse,

2. Ära pea klassi ees moraalijutlusi,

3. Kui kellegi "letti võtad," pead olema kindel, et süüdistus vett peab,

4. Ära kunagi kellegi vastu kätt tõsta …

 

Lisaks muule oli Vahar suurepärane kõnemees – tema sõnavõttudele eelnes ja järgnes alati vali aplaus ning heakskiit.

 

Voldemar Vahar suri 1987. aastal ning on maetud Rahumäe kalmistule.