Karl Ernst Särgava, kirjanikunimega Ernst Peterson-Särgava, sündis 29. aprillil 1868 Vändras. Oma haridusteed alustas Kadaka külakoolis ja Vändra kihelkonnakoolis. 1886-1889 õppis ta Tartu Õpetajate Seminaris.

1919. aastal alustas ta õpetamist Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis ehk Reaalkoolis. Ta õpetas eesti keelt ning oli ühtlasi kooli inspektor. Esialgu ilmutasid teised õpetajad ja koolipoisid tema suhtes ettevaatlikkust, kuna ta oli ametisse pandud Saksa okupatsioonivõimude poolt, kuid peagi harjusid kõik temaga ning sai selgeks, et ta kannab Reaali Vaimu sama palju kui teisedki.

Eriti eredalt on Reaali mällu talletunud Särgava igahommikused ülesastumised ehk mäejutlused, kus ta pärast usuõpetaja hommikupalvust luges ette kõik poiste pahandused, eksimused ja väärteod.

Kuna Särgava teadis, et õppimine on keeruline töö, siis on ta õpilaste jaoks kirja pannud oma kümme käsku, mida kõik teadma ja täitma peaksid:

1. Kõige rohkem tuleb hoolt kanda meelespidamise eest, et see tugevneks ja teravneks.

2. Tuleb hoolitseda, et seda, mis õpitud, saaks parajal ajal ja tarbe korral kasutada õieti, see on tuua esile praktiliseks toeks.

3. Õppida tuleb ikka seda, millest saab aru, mille mõistus nii-öelda on seedinud ära. Õppimine ilma täieliku arusaamiseta on suuremalt osalt mälu koormamine.

4. Väga kasulik on õpitud töö sagedane kordamine. See aitab ja kasvatab meelespidamist ja toob selgust ainesse.

5. Õppida tuleb puhanuna.

6. Parim aeg õppimiseks on õhtu (mitte öö!). Kordamine sündigu hommikul

7. Korras tähelepanu tundides on juba rohkem kui pool iseseisvast õppimisest.

8. Õppimise edukust suurendab korralik elu ja hea tervis.

9. Õppivast isikust, olgu ta noor või vana, jäägu eemale suitsetamine, igasuguste alkoholijookide tarvitamine ja ulaelu.

10. Viimane ja kõige tähtsam on iseloomu kasvatamine kindlaks ja püsivaks katsumuseks, ausaks, töökaks ja valgusküllaseks eluks.

Pärast Reaalkoolist lahkumist 1938. aastal oli ta Riigivolikogu liige, samuti töötas ta 1940-1950 Tallinna Arhitektuuri-Ehitustehnikumis õpetajana.

Tema tegevust on tunnustatud mitmete auhindadega, nende hulgas Valgetähe III klassi teenetemärgiga 1938, Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärgiga 1934. aastal, Kotkaristi V klassi teenetemärgiga 1929. Alates 1957. aastast oli ta ka ENSV rahvakirjanik.

Ernst Peterson-Särgava suri 12. aprillil 1958 Tallinnas, ta on maetud Metsakalmistule.